Ta silmad olid pruunid. Kalender teatas, et on pööripäev - aga mul oli üsna savi. Tegelt on siiani.
Mäletan veel, et ta kandis valget nokatsit ning seal all blonde juukseid.
Õhtu edenedes sattusime me üksteise kõrvale, veider tunne oli. Tühi aga samas täitmatu. Kõik oli justkui öeldud.
Peale viinakokteili ning vestlust läksid tema pruunid silmad veel suuremaks.
Ta enam ei kartnud. Me tundsime üksteist. Just nagu vanad sõbrad.
Ta silmad reetsid teda, justkui riiv oleks eest ära tõmmatud. Ma tundsin ennast nagu kirikuõpetaja, jumala asendaja maapeal.
Ja sellest õhtust ei ole minu elu olnud endine...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment